Omakultuuriakadeemia on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja Eesti Pärimusmuusika Keskuse koostöös toimuv pikkade traditsioonidega loengukursus, mis tutvustab ja arendab eesti kultuurimõtet, keskendudes kultuurikandja tähenduslikule suhtele oma vahetu keskkonnaga. Kursus toimub avalike loengute vormis ning igal kohtumisel on erinev esineja.
Toimumisaeg: 15.03, 30.03, 27.04, 11.05, 25.05.21Kellaaeg: 18.00–19.30Toimumiskoht: www.live.kultuuriakadeemia.ee NB! Samas keskkonnas saab esitada küsimusi!Maksumus: tasuta
Loengutes osalemise eest on võimalik saada TÜ Viljandi kultuuriakadeemia täiendusõppe tunnistus. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased saavad Omakultuuriakadeemia ainet võtta vabaainena. Rohkem infot õppeinfosüsteemis.
Loengusarja kureerib ja loenguid modereerib Marko Veisson. Omakultuuriakadeemiat toetab Viljandi linn ja Eesti Kultuurkapital.
Loengu käigus tekkivaid küsimusi saab esitada live.kultuuriakadeemia.ee keskkonnas. Otseülekanded on järelvaadatavad samal aadressil.
Lisainfo: omakultuur [ät] ut.ee
Kuigi mõlemad mõisted saadavad meid päevast päeva, tekitab sõnapaar kultuur ja raha alatasa arutelusid. Loengusarja sissejuhatav mõtisklus vaatleb mõningaid kultuuri ja raha kohtumisel tekkivaid ebakõlasid, mille tagajärgedega ühel või teisel moel silmitsi oleme ning püüab ühtlasi visandada mõningaid eeloleva sarja temaatilisi piirjooni.
Jorma Sarv on viimase kümmekonna aasta jooksul teinud strateegiakonsultandina koostööd paljude Eesti kultuuri- ja spordiorganisatsioonidega, nõustades näiteks kontserdiorganisatsioone, muuseume, spordialaliite, samuti erinevate riiklike ja valdkondlike strateegiate koostamist. Ta on kultuuri ja loomemajanduse mõttekoja Creativity Lab üks asutajatest ning osaline mitmetes rahvusvahelistes algatustes. Alates 2020. aasta sügisest on Jorma Sarv ühtlasi TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse õppekava programmijuht.
VAATA SALVESTUST
Jürgen Rooste on töötanud luuletaja, kirjaniku, kultuurikorraldaja, õpetaja, ajakirjaniku, kriitikuna, toimetajana aastast 1997. Mõni võiks öelda, et ta “pole kunagi päris tööd teinud”. Praegu on ta veidras ajas olnud vabakutseline juba päris mitu aastat ja veidral kombel elus. Teda on märgatud hulga kirjandusauhindadega ja korra ka kirjanikupalgaga, tal on ilmunud imselgelt liiga palju raamatuid, nii üksi kui sõpradega kahasse. Samas ongi see natuke ta ületulvav elu- ja meele- ja kirjutuslaad. Kõige paremini tunneb Rooste end rändlaulikuna, laval, kõrtsis, raamatukogus või koolis tekste ette lugedes või luuletustest sõpradega lavastusi kokku säädes. Maailm on vastu minemas raskele ajale, tumedusejõud on oma vägesid kogunud ning Rooste on kindlal seisukohal, et ilma võitluseta alla anda me ei tohi. Rooste pole kunagi olnud arvel töötuna, selleks on tema töötu-olemine liiga tulus. Kuidas on see võimalik?
Üllatuskülalisena astub loengus üles džässmuusik, arranžeerija, muusikapedagoog ja ansambli Siim Aimla Funk Band liige Siim Aimla. Kirjanike ja luuletajatega tihti koostööd tegev saksofonist esitab loengus tekste koos Jürgen Roostega luuletaja peatselt ilmuvast luulekogust. Rooste loeb, Aimla puhub.
Hütt ja Mürk sisustavad poolteist tundi kunsti ümber keerlemise võimaluste ja võimatustega. Omad ja võõrad kogemused, tähelepanekud etendus/kunsti väljalt, lähiminevikust, ennetulevikust ja kohalolevikust. Ristuvad praktiku ja teoreetiku, aristokraadi ja proletariaadi, nihestatud ja nihketa vaatenurgad. Selged (mõtte)konstruktsioonid ei pruugi kuskile jõuda. Segased aga ________ Aluseks on igatahes võetud RESKRPITi kunstnikuvestluste stenaarium “Kunstniku 10”.
Henri Hütt on (etendus)kunstnik, kelle laia loominguspektrisse kuuluvad tehnoloogilise dominandiga etenduskunsti vormid, helietendused, lavastatud näitused, kureerimised, kirjutamised, installatiivsete etenduste genereerimised ja muu tabamatu. Lähtub kestuses olemisest, sest kes palju teeb, see jõuab vähe ajalukku.
Maarin Mürk on kunstitöötaja, kes tegeleb kaasaegse kunsti, rohkem ja vähem eksperimentaalse hariduse, kunstikriitika jms teemade vahel kokkupuutepunktide loomisega. Viimased suuremad projektid on koos Mary-Ann Talvistuga „Kunstnikud kogudes”, Sigrid Viiri soolonäituse "Võltspuhkaja" kureerimine EKKMis ning koos Henri Hütiga teatud kultuurielu rituaale ümber mõtestav RESKRIPT Kanuti Gildi SAALi egiidi alt. Igapäevaselt töötab ta Eesti Kunstiakadeemias üldteooriaainete keskuse juhataja ja lektorina ning juhib Klassikaraadios kord kuus eetris olevat saadet Kunstiministeerium (koos Indrek Grigoriga).
Jutu vestmine hõlmab endas paljusid komponente. Tegelaste tutvustamist, ümbritseva olustiku kirjeldamist, sündmuste ajajoonele asetamist ning veel mitut muud aspekti. Mis peamine, loo vestja asetab kõik komponendid ja tegelased oma intonatsiooni kaudu üsna selgesti tajutavasse “hea ja halva” emotsionaalsetesse kategooriatesse, mis aitavad kuulajal infot selgemini vastu võtta. Mis asi on see intonatsioon, mida ta selleks kasutab? Kust see tuleb? Millest sõltub intonatsioon?
Loengus käsitleme küsimust "Mis saab olla algupärast arhitektuuris?". Aluseks on omatehtud projektid ja nende kirjeldused.
Ott Kadarik ja Mihkel Tüür on arhitektid, arhitektuuribüroo Kadarik, Tüür. Arhitektid juhid ja Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuurinstituudi õppejõud. Nad on maju projekteerinud alatest 2000. aastast ja osalenud ca 250 arhitektuurivõistlusel.
UUS TOIMUMISAEG 19.01.2021 kell 18.00!
Kuidas jõuda elus oluliste küsimusteni? Kuidas üldse küsimuste küsimiseni jõuda? Oma elukäigu ning erialase karjääri najale tuginedes mõtlen neist teemadest küsides ja vastates.
Katariina Unt on näitleja ja teatripedagoog, oma erialal tegutsenud mitmetes erinevates žanrites ja meediumites pea kolmkümmend aastat. Õpetaja ametit on pidanud EMTA lavakunstikoolis, TLÜ Balti Filmi-ja Meediakoolis, hetkel töötab põhikohaga TÜ VKA etenduskunstide osakonnas näitlejatöö lektorina.
Igapäevases õpetamises tuleb pidevalt teha valikuid: milliseid ülesandeid anda, kas luua selge struktuur või lasta õppijatel ise otsida, kas reageerida kohe või oodata veel veidi, kas anda juhiseid või justnimelt jätta andmata. Meisterlikud õpetajad teevad neid otsuseid loovalt ja justkui intuitiivselt. Loengus arutame, milline on teooriate tähendus õpetamise kunstis.
Mari Karm on Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi kõrgkoolipedagoogika dotsent. Teda huvitab, kuidas kujuneb ülikooli õppejõu õpetamisalane asjatundlikkus ning kuidas toetada õppejõudude professionaalset arengut.
Ettekanne kutsub kaasa mõtlema käelise pärandi säilimise ja säilitamise teemaderingi. Mida me peame rahvakunstiks? Kas selle uurimisest ja imetlemisest piisab? Millist rolli mängivad õppeprotsessis inimesed, asjad ja mõttemustrid? Kas raamatutarkus teeb targaks?
Anu Pink on õppinud käsitööõpetajaks ja saanud magistrikraadi pärandtehnoloogias. 25 aastat on ta õppinud käsitööd koos koolilastega ja viis aastat koos tudengitega seda, kuidas õpetada käelisi oskusi. Ettevõtja, toimetaja ja autorina töötab ta Saara Kirjastuses, kus on ellu aidanud üle kahekümne Eesti käsitööraamatu. Suur osa tema ajast ja hingest kuulub Eesti silmuskudumise pärandi uurimisele.
Vaata ettekannet UTTV-st.
BFMis koolitatakse loovdokumentaalfilmide autoreid tegema filme, mis oleksid osa filmikunstist. Kas seda saab üldse õpetada ja kui siis kuidas? Mille poolest need filmid erinevad teledokumentaalidest või YouTube'i videotest? Kus lõpeb ajakirjandus ja algab kunst?
Riho Västrik on dokumentaalfilme teinud üle 20 aasta, viimsed 10 neist ka õpetanud BFMis. Dokumentalistina on Riho innustunud inimese ja looduse koostoimest, tasakaalust ja selle otsimisest. Ta on filminud Kaug-Põhjas, kõrgmägedes ja maailma suurimas kõrbes, aga ka Eestimaal.
Tantsu ja pedagoogika kokkupuuteid, võimalusi, konflikte ning arusaamades toimunud murranguid avab TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsupedagoogika lektor Anu Sööt. Jutuks tuleb ka tema hiljuti kaitstud doktoritöö ning mõistagi arutletakse Eesti tantsukultuuri hetkeseisu üle.
Loengus tutvustab kunstnik enda kunstipraktikat ning avaldab mõtteid kaasaegsest kunstiharidusest praeguses maailmas. On selge, et küsimus kunsti õpetamise vajadusest on olemuselt sama kui küsimus, miks kaasaegses ühiskonnas on üldse kunsti vaja. Hariduse enda sees kulgevad erinevad õpetamisviisid paralleelselt elavate kunstipraktikate mitmekesisusega ja kaasaegne kunstiharidus on sama kompleksne kui iga eraldiseisev kunstiteos.
Kirke Kangro on töötanud installatsiooni, skulptuuri, video ja kaamerale etendatud performatiivsete olukordadega, mille tulemeid iseloomustab selgelt välja puhastatud metafoorika. Installatiivsetes töödes kasutab ta minimalistlikke vahendeid konkreetsete ruumiolukordade analüüsimiseks ja paradokside väljamängimiseks. Tehniline informatsioon, mõnikord ka romantiseeritud töö protsess püüab anda võimalusi teose aktiveerimiseks vaataja kujutlusilmas. Kirke Kangro on kureerinud mitmeid rahvusvahelisi näitusi ning töötab hetkel Eesti Kunstiakadeemias professori ja vabade kunstide dekaanina.
Loovkirjutamise õpetamine on vähemalt sama müstiline teema kui loovkirjutamine ise. Öeldakse, et kirjanikuks kedagi õpetada ei saa. Aga võib-olla isegi ei tohiks? Kuidas teha vahet heasoovlikul juhendamisel ja loomingulisel sekkumisel? Miks paljud head ideed ikkagi ei realiseeru - ja seda nii kirjaniku kui õpetajana?
Näitekirjanik, VAT Teatri dramaturg ja Drakadeemia juhendaja Mihkel Seeder käsitleb neid küsimusi oma kõigist kolmest rollist lähtudes.
Parema kasutuskogemuse tagamiseks kasutame küpsiseid. TÜ välisveeb ei töötle ega kogu isikuandmeid. Välisveeb kasutab FB Pixeli ja Google Analyticsi teenust. Loe lähemalt andmekaitsetingimustest.