Kell 11.00-11.45 ALAR ORULA AVATUD TUND ruumis 105,
liiguvad Võru Tantsukooli breiktantsijad Arif Šingarov ja Taago Lehiste.
kell 12.00 algab KAITSMINE
Oma lõputöid kaitsevad kaheksa üliõpilast.
Komisjoni esimees Sille Kapper (Tallinna Ülikool),
komisjoni liikmed: Paul Bobkov, Raido Mägi, Mall Noormets, Anu Sööt, Ele Viskus.
pildi autor: Nele Laos
vasakult: Kaie Küünal, Anna-Kristiina Siitan, Jane Ojasalu, Heleri Huuse, Maarja Sharma, Alar Orula
Lõpetajad iseendast:
HELERI HUUSE
Ma pole kunagi soovinud pürgida tuntud koreograafiks ja kunstnikuks. Armastan õpetada ja kogeda koos teistega hetki liikumises. Tahan kasutada tantsu kui teraapiat ning aidata inimestel selle kaudu saavutada seda, mida nad soovivad. Palju inspiratsiooni olen saanud pilatesest ning selle treeningsüsteemi õpetajaks õppides.
Juba pikka aega on mind köitnud tantsutehnika ja tantsija areng. Seda just rahvatantsu juures, kus eemalt vaataja tihti tehnikat ei näe.
Seminaritöös keskendusin Ullo Toomi ja kaasaegsemate treeningsüsteemide võrdlusele. Lõputöös, aga tantsija liigutusvilumuse arendamisele ning seeläbi kiirele tantsutehnilisele edasiminekule kasutades Ullo Toomi treeningsüsteemil põhinevat süsteemi. Huvitav oli uurida ja arendada tantsijat just tantsupeo aastal kui rühmi hinnatakse ühise mõõdupuu järgi ning omavahel konkureerivad nii vähem kui ka kauem koos tegutsenud rühmad.
Nelja aasta jooksul olen avastanud palju uut ning palju on veel avastamata. Minuni on jõudnud teadmine, et kuni elame, on meil n + 1 võimalust edasi toimida, lõpmatu hulk võimalusi, kuidas lugu edasi läheb …
KAIE KÜÜNAL
Tahan ainult kõike.
KALMER LIIMETS
Mulle kui koreograafile pakub huvi informatsiooni käitlus ja tõlgendamine. Kõik meid ümbritsev kannab endas mingisugust teavet ja meie aju ülesanne on sellest meeletust informatsiooni kogusest kokku panna pilt, mis antud olukorda kõige adekvaatsemalt edasi annab. Tegelikult aga koosneb see pilt enamjaolt hoopiski indiviidi isiklikest mineviku kogemustest, mitte oleviku infokandjatest. Mitte see, mida me vahetult tajume, vaid see, mida oleme varem kogenud, mõjutab seda, kuidas aju antud informatsiooni tõlgendab.
Aju tahab kuvada täiuslikku pilti ja kui ta ei saa seda harjumuspäraste kanalite kaudu, siis kasutab ta teisi kanaleid – seda ärritajate ümberhindamist nimetan ma meeltekorrelatsiooniks ja kirjutasin sellest pikemalt oma seminaritöös.
Minu koreograafi diplomitöö CONVERTER tegeleb samuti info tõlgendamisega, aga info sünteesimise kaudu täiusliku pildi loomise asemel on fookuses märgisüsteemide vahelised tõlkevead. Need tõlkevead ongi loova mõtlemise olemus. Ja kui need kreatiivsed vead sobituvad publiku kogemuste puzzlesse, siis saab ring täis ning pilt on jälle täiuslik – minu arvutuste kohaselt peaks siis aju rahul olema.
fotol: Kalmer Liimets
JANE OJASALU
8-aastase Jane sattumine tantsumaailma oli küll puhtalt juhuslik, kuid kõik edasine kinnitab vaid ideed, et juhuseid pole olemas. Inspireerivad õpetajad olid need, kes mind TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsuosakonda juhtisid, ning sama inspireerivaks õpetajaks püüdlemisega olen ma ka viimasel ajal ise tegelenud.
Tantsu puhul hindan alati lisaks visuaalsele esteetikale ka emotsionaalsust ja ausust, mulle meeldib mõelda, et kehad ei valeta. See emotsionaalsuse ja aususe jaht on mind viinud kokku rühma lasteaiaealiste väikeste tantsijatega, kes õpetavad mind hindama olulisi asju.
Nii uurisin oma seminaritöös tantsija elukutsega kaasnevaid psüühilisi probleeme, nagu perfektsionism ja esinemisärevus, nende tekkepõhjusi ja tagamaid. Tants on juba paratamatult niivõrd kehakeskne, et on äärmiselt lihtne kontsentreeruda vaid enda füüsise täiustamisele ning unustada kõik muud aspektid, mis ühe tantsija ,,elavaks’’ muudavad.
Minu soov on oma ,,tantsulastest’’ kasvatada arukad, loomingulised ja oma keha oskuslikult tunnetavad ja valdavad inimesed. Sellise mitmekülgse kvaliteedi otsimisele olengi keskendunud oma õpetaja kutse dipomitöös, kus tegelen klassikalise ja loovtantsu ühendamisega nende samade eelkooliealiste laste balletitunnis.
ALAR ORULA
Olen 2014 aasta kevadel lõpetamas ülikooli ja saan tantsuõpetaja diplomi. Lisaks diplomile olen saavutanud midagi olulisemat. Viimase viie aasta jooksul olen omandanud mitmeid uusi kvaliteete seoses liikumise ja kehatööga. Ma ei oska end sildistada erinevate akadeemiliste koondnimetajatega ja kui sageli küsitakse, et kes minust saab, kui ma kooli lõpetan, siis enamasti vastan, et minust ei saa midagi rohkemat, mida ma juba ei ole. Leian, et oskan luua kehal põhinevat kunsti, õpetada huvilistele liikumist ja keha loogilist kasutamist, oskan veenvalt argumenteerida ja põhjendada elu loomulikku kulgu ja kõigele lisaks oskan ma öelda, et ma tean maailma kohta veel üsna vähe.
Elu on pidevas liikumises ja muutumises, nõnda ka mina. See mida õpetati ülikoolis meie vanematele, pole enam vettpidav meie jaoks. Uskumine nagu annaks pelgalt diplom turvalise tuleviku kindla töö ja pideva sissetuleku näol, on üsna sinisilmne. Kogu “kompott” on oluline. Ma ütleks, et tuleviku katsumused läbib paremini see, kes on valmis muutusteks, saab aru pidevast arengust ja pole oma elu rajanud nn “ühele vaalale”. Ma ütleks, et viimased viis aastat mu elus on päädinud väga laia silmaringi ja valmisolekuga maailmaga silmitsi seista. Mulle väga meeldib ühe kaaslõpetaja Heleri sõnadepaari tuletis, milleks on “liigutuse vilumus”. Arvan, et kui mitte enamat, siis lõpetades TÜ VKA tantsukunsti õppe, oleme me kõik vilunumad liigutajad, koreograafid ja õpetajad. Soovin kõikidele kena suve, jätkuvat leidmiserõõmu ja suutlikkust edasi pürgida!
MAARJA SHARMA
Olen lõpetamas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat ja peagi saan tantsuõpetaja diplomi. Minu tantsuande avastajaks oli lasteaia võimlemisõpetaja, kes märkas minu head painduvust ja rütmitaju. Just tema innustas mind tutvuma balletimaailmaga. Seitsme aastaselt astusin Tartu Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli. Oma arengule tagasi vaadates leian, et oli õnn oma tantsutee alul sattuda just balletistuudiosse ja sealt edasi Tallinna Balletikooli, kuna see pani aluse tugevale tehnikale.
TÜ VKA-s õppides sain mõistmise, et tants vajab küll head tehnikat, aga see nõuab veel ka võimalikult palju erisugust õpetusmeetodit. Leidnud oma tee, tuleb seda hakata hoolikalt uurima - õppida tundma oma võimeid, lugeda ja läbi töötada kirjandust ning õppematerjale. Seega - mida rohkem ühe asjaga tegelda, seda keerulisemaks see muutub. Keerukus valmistab aga väljakutse ja see innustab tõsisemalt tööle.
Hetkel annan oma oskusi edasi täiskasvanud naistele nii flamenko- kui ka balletitantsu alal. Näen, et need, kes on tantsu vaid tarbinud, ei tea sageli, mis tunne on seda ise teha. Rõõmustan selle üle, et täiskasvanute eneseväljendus tantsu ja muusika kaudu on neile suur vabadus. Minu jaoks on õnnelikud need hetked, kui näen oma mõtte ja tahte jõudmist õpilasteni. Austan väga tantsijaid, kes teevad tantsu tantsu pärast, mitte saavutuste pärast. Kui saavutatakse, siis on see tulemus, mitte eesmärk. Aga eesmärk peaks olema protsess.
Oma seminaritöös püüdsin aimu saada tihtipeale märkamata jäänud täiskasvanud tantsuharrastajate motivatsioonist tegelemaks nii keeruliste tantsuliikidega nagu seda on ballett ja flamenkotants. Uurimustulemused andsid mõtlemisainest ja taipamist, mis juhtub inimesega kui ta jätab unarusse selle kire, mis teda noorena särama lõi või siis kuidas unistusega tegelemine muudab inimest.
Professionaalne kompetensus areneb koos inimesega. On ilmselt ka üksikuid õpetajaks-sündinuid, aga üldiselt on me võimed kõik arendatavad. Ainult et tõukejõud peaks olema meis endas - kas me näeme huvitavaid ideid ja kas märkame, mis toimub me ümber. Järgnevad sammud õpetaja professionaalse arengu teel oleks suhestumine õpetava materjaliga, osavõtlikkus ja hoidumine rutiinist. Oluline on jälgida, et me elu oleks ka muus osas tasakaalus - seega suhted teiste inimestega, loodusega ja Loojaga.
ANNA-KRISTIINA SIITAN
Kui ma mõtlen sellele, et kes ma olen ja miks ma teen just seda, mida ma teen, siis jõuan alati selle sama loogikani: minu ema on kunstnik ning isa muusik, seega mulle meeldib arvata, et tantsuga ühendan just neid kahte vormi. Just vanemate elukutsete tõttu on alati olnud teemas nii kunsti- kui ka eriti muusikaajalugu – ilmselt olen tänu neile õppinud austama ajalugu ning neid väärtusi, mida see pakub. Mind paelub ajaloolise materjali ja kaasaegse kunsti sidumine, kus nii-öelda „vana“ ja „uus“ on ühendatud ning pandud toimivasse sümbioosi. Näen igasuguses kunstiteoses potentsiaali luua sümbioos mõne teise kunstiliigi kaanoniga või ka kunstiajaloolise ajastuga. Seega, olles tegelenud selle teemaga juba mõnda aega ning kirjutanud ka oma seminaritöö just sellest, olengi jõudnud oma koreograafi kutse diplomitööni, kus ühendan tänase liikumise ja eilse muusika. Elu juhatas minuni plokkflööditrio Cantores Vagantes, kes saadavad laval toimuvat kaunite keskaegsete (ja ka kaasaegsete) helidega. Loodan, et minu kui kaasaegse tantsu koreograafi panus aitab minevikust pärit fragmente publikule ehk uue nurga alt näidata, kuna taolist meetodit kasutatakse Eesti kunstimaastikul väga vähe, et mitte öelda olematult. Leian, et antud temaatika tähtsus seisneb rohkemas kui lihtsalt kaasaegse tantsu (ja ka üldisemalt kunsti) mitmekesisuse küsimuses, vaid taandub maailmavaateni välja.
JOONAS TAGEL
Tantsukunstnikuna on mind alati köitnud inimkeha – informatsioon, mida keha endas kannab ja edastab. Tihti leian end tänaval mööduvate inimeste liikumist jälgimas ning mõtisklemas, kuidas keegi on mingi liikumisviisi omandanud. Iseennast arendades püüdlen liikumiskeele poole, mis on sümbioos klassikalise ja kaasaegse tantsutehnika vahel. Tantsuõpetajana huvitab mind eelkõige füüsilise eneseteadlikkuse ja võimekuse arendamine ning loodan, et sellega hakatakse suuremal määral tegelema ka tantsustuudiotes ja -rühmades kus siiani on põhirõhk olnud tantsukavade õppimisel ja esitamisel.
Ma ei ütleks, et on miski kindel, mille järgi end loojana defineeriksin. Hetkel huvitab mind eelkõige uute kogemuste saamine ning uute väljendusvahendite leidmine. Samuti pean oluliseks, et see, millega antud hetkel tegelen, mind ennast kõnetaks. Luua midagi, mis mind kõnetab ja minu jaoks toimib ning loota, et see on sedasi ka kellegi teise puhul, kes seda vaatab.
Oma seminaritöös uurisin maskuliinsust ning leidsin, et maskuliinsuse näol oleks tegemist kui mingi absurdse ideoloogiaga, mis on muutunud/muutumas ideaaliks – müüdiks. Maskuliinsuse müüt määrab, kuidas on mehel „õige“ käituda, et olla ühiskonna poolt aktsepteeritud. Kuskil oleks justkui keegi, kes mõtles välja ja pani paika, kuidas mina kui mees nüüd käituma pean. Pani paika ja nii ongi, ära hädalda!
Minu koreograafi kutse diplomitöö theRONWEASLEYS tegeleb selle sama maskuliinsuse müüdiga – „teosega“, mida iga indiviid enesele on loonud.
fotol: Joonas Tagel