28. nädal: Ardi Vaher
Nimi: Ardi Vaher
Lõpetatud õppekava: klubitöö, orkestrijuhtimine spetsialiseerumine
Õppimise aeg: 1980-1982
Praegune tegevusala/töökoht: IT juht OÜ Mentolis
Missugused on eredaimad mälestused seoses Viljandi-ajaga?:
Mul oli pärast keskkooli miskipärast jäänud selline mulje, et ma võiks pillimeheks hakata. Hoolimata sellest, et minul ei olnud muusikakooli kogemust – olin täiesti puhta lehena alustanud kooli orkestris - või siis õigemini seetõttu ei teadnud ma ka mitte midagi sellest, et maailmas on peale pasunapuhumise veel olemas solfedžo ja muusikaliteratuur ja kõik muu,
mida koolides õpetatakse.
Mul jäi silma kultuurikooli kuulutus ja pärast väikest arupidamist sai ka kohale mindud. Vastuvõtueksamitest tuli mängida üks pillilugu, kuulata, mitu klahvi klaveril alla lüüakse, lugeda natuke nooti ja võibolla veel midagi. Millegipärast on mul kuni tänaseni tunne, et seda allalöödud klaveriklahvide arvu ei öelnud ma õigesti. Teine eksam oli ajalugu. Suurepärast vastust sealt ei tulnud, kuna kõigest mu püüdmisest hoolimata ei olnud ma Brežnevi triloogiat lugenud ja ei ole lugenud seda tänaseni. Pärast väikest tähistamist ühiselamus sõitsime laiali igaüks oma koju ja saime kokku uuesti juba kursusekaaslastena 31. augustil 1980.
Alguses olid asjad ikka võõrad, aga peagi hakkas tekkima aimdus, mismoodi kodust eemal elatakse, mis toimub koolis, kus kedagi otseselt taga ei aeta ning kus puudub selline sund nagu alg- või keskkoolis. Eks mõnelegi sai liigne vabadus ka saatuslikuks ning tõtt-öelda olin minagi seetõttu koolist väljalangemise serval, aga kokkuvõttes õpetas uus olukord mõndagi elus
vajalikku.
Mäletan oma muljet sellest, et minu meelest olin ma sattunud sellisesse õppesse, mida üks aadliperekond kunagi ehk täiesti tavapäraseks pidas. Pidime harjutama end inimese moodi kõnelema, hääldama sõnu ja neid selgelt välja ütlema, pidime harjutama tantsimist, natuke klaverimängu ja lavateemade õpilased ka pisut mõõgavõitlust. Juba tookord tekkis minus
arvamus, et selliseid asju võiks ju igas koolis õpetada. Loomulikult võtsime läbi ka igasuguseid muid teemasid, mis pidid meile abiks olema klubiasjade ajamisel. Kooli astudes jäi muidugi silmist tagaplaanile asjaolu, et ma astusin kultuurikooli, kus lisaerialaks oli orkestrijuhtimine. Seetõttu tuli koolil ka mitut puhku kas valusamate või leebemate võtetega meelde tuletada, et
klubitöö on ikka meie põhiasi, mida ajada. Mäletamist mööda ei olnud ma ainuke, kes kippus asjade tähtsust segamini ajama.
Tänulik olen ma kogu õpetajateperele, sest et kindlasti olen ma suures osas nende kujundatud ka siis, kui ma seda just jupikaupa nimetadagi ei oska. Erilist äramärkimist aga vajaks veel kooli sõjalise õpetuse õpetaja Voldemar Ramp, kes oli vist kapteni auastmes ja kes sai majori astme kätte oma pensionieaks. Mul ei olnud temaga ühtegi tundi, kuid tema säravat isiksust,
sportlikku olekut ning tolle aja kohta eriliselt silmapaistvat džentlemenlikku käitumist pani tähele ilmselt igaüks. Ei olnud harukordne, kui ta vabal hetkel suvalise õpetaja või õpilasega kokku sattudes võttis üles meeldiva vestluse või kutsus ka keldrisse lasketiiru kätt harjutama või ka oma kabinetti, et pakkuda vestluse kõrvale tass kohvi või mõni assortii, mis tal kusagil kapis vist alati leidus.
Naljakaid juhtumisi kooliajast oli võtta iga päev. Vähemalt olime me sellised irvhambad, kellega vist koledaid juhtumisi ei toimunudki. Üks selliseid, mis mulle endale on räägitud hiljem oma kursusekaaslaste poolt, oli seotud kooli ühe suursündmuse – ainepäevadega.
Minu esimesed toimusid kohe suhteliselt kooli alguses. Igatahes oli selleks puhuks juba ette valmistatud üks lugu tromboonil ja üks etteaste dirigeerimises. Riietusele ei osanud mina nagu mingit erirõhku asetada – ju siis tundus olukord olevat liig igapäevane või oli tegemist lihtsalt taipamatusega selles lõigus. Kui aga minu trombooninumbrini oli jäänud veel paar etteastet, siis juhtus koridorist, kus me ootasime oma korda, läbi minema Ants Salum. Temale ilmselt torkas negatiivselt silma uus õpilane teksastes ja villases dressipluusis ning ta pidas mulle väikese epistli piduliku riietuse vajalikkusest sellisel puhul. Muidugi ei saanud ma enam
kapata ühiselamusse mingi triiksärgi järele, ülikonda polnud mul ühiselamus hoopiski kaasas ja miskipärast ma võtsin ka ninna seda etteheite stiili, igatahes tõusis minus miski rumal protest. Pillikohvris oli mul vanast ajast mingi ema poolt õmmeldud velvetist kikilips. Panin selle siis dressipluusi alla ja tõmbasin luku kurguni kinni. Enne esinemist kummardusin laval, avasin luku
nii, et kikilips välja tuleks, esitasin oma loo, siis tõmbasin luku uuesti kinni ja lahkusin lavalt.
Ainepäevade raames toimus muidugi peale kontsertide ka palju muud ja teadagi oli igal pool poiste puudus, kuna sugude vahekord oli naisterahvaste kasuks. Seetõttu olid ka uued haaratud otsekohe igasugustesse tegevustesse ning miskipärast lasin mina ennast rääkida ära tantsujuhtide etteastesse. Ei olnud mul tol ajal tantsimisest suurt aimu ja ei ole ka täna ma miski suurem asi tantsija, kuna koolis said kenasti sammud selgeks, aga edasine praktika jäi väheseks - ma sattusin ju enamasti ikkagi tantsupidudele nii, et tantsiti minu pilli järgi või siis olin ma kuidagi selle pillimängu kaasosaline. Seekord aga pidi tantsima valssi. Tütarlapsed–lavastajad olid oma nõudmistes konkreetsed ja aega oli sammude omandamiseks ligikaudu kaks nädalat. Teekond koolist ühiselamusse ja tagasi möödus neil nädalail vaid valsitaktis – teistmoodi poleks aega jätkunud...
Mida andis Viljandi koolis õppimine? Mida võtsid koolist kaasa?
Nagu eespool juba vihjamisi ütlesin võinuks paljud tollased teadmised olla õpetatavad igas koolis. Mina olen tänulik, et ma sain mõned teadmised tantsust, üldisest kõnelemiseoskusest, natuke elementaarset klaverimängu ja esinemisviisakust. Lisaks ühiselamukool, kus tuli õppida valmistama 100 pidurooga kartulist, läbi ajama ilma rahata nädala või paar, tegema vahet
era- ja ühisomandi vahel, kaitsma end teinekord ettetulevate linnajõmmide rünnakute eest, pidutsema, rõõmustama, kurvastama ja palju-palju muud. Sellist ettevalmistust iseseisvaks eluks julgen soovitada iga kell ning usun, et tänaseni ei ole lihtne leida ametit, kus ei kohtaks endisi kultuurikaid.