29. nädal: Luise Sommer
Nimi: Luise Sommer
Lõpetatud õppekava: teatrikunsti visuaaltehnoloogia, valguskujundaja spetsialiseerumine
Õppimise aeg: 2006-2010
Praegune tegevusala/töökoht: Eesti Kontsert Pärnu kontserdimajas valguskujundajana
Missugused on eredaimad mälestused seoses Viljandi-ajaga?:
Väikesena vanaema juurest Tartust Pärnusse sõites jäi tee peale üks maagiline tuledesäras linn, mis meenutas kuningas Arthuri Cameloti. Sellest linnast sai aastate pärast minu jaoks veelgi erilisem koht, mida sai nuumatud mõnusate mälestustega.
Enamiku sellest ajast veetsin tehisvalguses - pikad loengupäevad, kodused tööd ja nii mõnedki tantsuetendused, kus sai valgusega vabalt katsetada. Ühe etenduse jaoks kasutasin luminofoortorusid, mida laenasin kooli koridori laest. Need haldus-onud olid päris imestunud, kuidas ühel päeval torud lampidest ära kadusid ning siis jälle imeväel tagasi tulid.
Meenuvad eufoorilised ööd koolimajas sesside paiku ja ülesannete edasilükkamine hiina turakat tagudes.
Viljandis kogesin esimest korda eksamijoovastust, kus aeg ja paber said otsa enne kui mõtted antud teemal.
Fototunni jaoks jäädvustasime lossimägedes päikesetõusu, kus näpud külmast tahtsid otsast kukkuda, need soojenesid paari tunni pärast aga setudega Setumaal kenasti üles.
Meenub sünnipäev, kui mul silmad kinni seoti ja paalalinnast rongi peale talutati, et pidada Võhmas varahommikune piknik.
Mahe kevadtuul juustes, kui garaažist leitud võrriga kooli sai põristatud.
Kesk-kaare maja kreissaag, kodusoojus, söögiorgiad ja saunaõhtud.
Mida andis Viljandi koolis õppimine? Mida võtsid koolist kaasa?
Oli au viibida selliste õppejõudude loengutes, mida kuulasid suu ammuli lahti ja mõtlesid, et kui kord suureks saad, siis tahaks ka nii tark olla nagu Valle-Sten Maiste, Sven Heiberg, Katri Aaslav-Tepandi, Margus Vaigur, Arvo Iho.
Huumoriga vürtsitasid tehnilisi detaile Tauno Uibo ja Rein Grünbach.
Kaisa Puustak puhus natüürmortidesse elu sisse ega pannud meid kaltse vaid, draperiisid joonistama.
Vahur Pohlasalu võttis ühel päikselisel hommikul tahvli selga ning pidas ruuminappuse tõttu loengu meie maja aias ja oma geniaalsete süsteemidega oli kõigile ühtäkki elektrotehnika „mõmm-mõmm“ ehk arusaadav.
Holger Rajavee ja tema laia silmaringiga ristusid teed õpingute lõpusirgel, mil temast sai minu innustaja ja toetaja.
Kõige tähtsam, mis koolist kaasa võtsin on teadmistejanu ja mõttekaaslastest "Minu inimesed".