31. nädal: Airi Rütter
Nimi: Airi Rütter
Praegune tegevusala/töökoht: Jõgeva Kultuurikeskuse juhataja
Lõpetatud eriala/õppekava: klubitöö ja koorijuhtimine
Õppimise aeg: 1967-1970
Missugused on eredaimad mälestused seoses Viljandi-ajaga?:
1. septembril 1967.aastal istus värske KII B kursus (klubitöö ja koorijuhtimine) - 18 ärevate nägudega noort neidu - Viljandi Kultuurharidustöö Kooli muusikaliteratuuri klassiruumis ja ootas oma esimest kursusejuhataja tundi. Uks avanes ja sisse astus samasugune noor neiu nagu meie ise. Ahaa, veel üks, mõtlesime. Aga tema astus õpetajalaua taha ja tutvustas: olen teie kursusejuhataja Viive Suimets. Läbi klassi käis tagasihoitud kahin: nii noor!
Tõepoolest, meie kursusejuhataja oli ainult kolm aastat vanem kursuse vanimast tüdrukust. See lõi kuidagi usaldusväärse ja koduse õhkkonna kohe algusest peale. Aga peagi selgus, et ka kõik teised õpetajad suhtusid meisse hoopis teisiti, kui me keskkoolis olime harjunud. Nad nimetasid meid oma noorteks kolleegideks. Meie olime ju keskkooli lõpetanud ja nii mõnigi meist oli kultuuritööd ka omal nahal juba proovinud. Igatahes õpetajatega oli meil uskumatult vedanud ja see muutis kogu meie Viljandi päevade aja eriliseks.
Muidugi olime ka ise natuke eriline kursus. Me algatasime kohe igasuguseid ettevõtmisi nii oma kursusel kui kogu koolis. Kahe ja poole aasta jooksul juhtus nii mõndagi. Kohe esimesel aastal oli meil kooli taidlusvõistlus. Iga kursus pidi ette valmistama oma kava. Võistlus oli kursustevaheline ja toimus Viljandi Kultuurimajas. Meie kursuse kava oli tund aega pikk ja kujutas rännakut lauldes ja tantsides läbi maailma. Kust me kõik need kostüümid välja võtsime, enam ei mäleta. Mäletan, et minul üksi oli selle tunni jooksul vaja 10 korda laval käia ja vist iga kord erinevas kostüümis. Tehniliste vahendite õpetaja abiga projekteerisime lava taustale pildid maadest, kus me lauldes ja tantsides viibisime. Võistluspäeva hommikul selgus, et meie hõbehäälne Marina Perestjuk oli häälest ära. Jooksin poodi ja ostsin kokku kõikvõimalikke asju, mida arvasin aitavat. Segasime neist suure kruusi sisse ühe kihiseva kompoti, Marika jõi selle silmagi pilgutamata ära ja uskuge või mitte - laulis. Olen sama retsepti hiljem katsetanud enda peal , aga pole mitte häält tagasi saanud. Küllap seekord aitas meie ühine suur tahe.
Selle taidlusvõistluse võitis meie kursus. Aga mitte see polnud peamine. See kontsertlavastus oli nagu nurgakivi meie kõigi edaspidistesse tegudesse. Vähemalt mina pole sellest peale tahtnud teha ühtki kontserti niisama lihtsalt, ilma lavastamata.
Teisel õppeaastal oli meil võimalik fakultatiivselt õppida nõukogulikku kombetalitust. Seda andis jällegi unustamatu Viljandi Perekonnaseisuaktide Büroo juhataja Helgi Kissa. Kõige põnevam osa sellest kursusest oli meie jaoks eesti pulm. Meil oli luba käia ka vaatamas abielude registreerimisi. Mõnel korral käisime oma lauluansambliga pulmatseremooniatel laulmas. Kui see kursus lõppes, korraldasime nn. õppepulmad. Jagasime osad vastavalt vaandele eesti pulmakommetele. Ka õpetajad olid nõus äiade – ämmade rollis kaasa mängima. Tiiu Ilingule usaldasime pruudi osa. Aga kust saada peigmeest ? Meie kursusel polnud ühtegi poissi. Pöördusime siis paralleelkursuse noormehe Toomas Palu poole, keda õnneks polnud vaja pikalt paluda. Kõik oli nagu päris. Noorpaar tegi isegi Volgaga pulmasõitu, pärg autokapotil ja valge lipp lehvimas. Autojuht ei saanud üldse aru , et tegu ei olnud päris pulmadega.
Aga suhetes paralleelkursuse tüdrukutega tuli meil nende pulmade tõttu paras sõlm sisse. Neile ei meeldinud kohe sugugi, et me nende Toomast olime kasutanud ilma luba küsimata. See lõi nende poiste hinna lakke. Meil tekkis lausa hasart, kuidas poisse ikka rohkem oma poole meelitada. Kui direktor Jaak Moks tegi meie kursusele ettepaneku minna kooli esindama üleeestilisele tehnikumide kokkutulekule Saaremaale, saime juba ametliku loa teha seda koos paralleelkursuse poistega. Need viis vaprat olid Ülo Luht, Are Uder, Toomas Palu, vennad Ilmar ja Illar Vallas. Tänu nende toetusele õnnestus meil 1969.aastal tulla tehnikumide kokkutuleku võitjaks.
Meeldejääv oli kolme Baltikumi kultuurikooli kokkutulek Riias 1969. aastal, millest võtsid osa kõik meie kooli õpilased ja õpetajad.
Õpetaja Paul Kriguli kutsel käisid mõned meie koorijuhtimise õpilased laulmas Viljandi segakooris Koit. Selle koori ees saime ka oma dirigendi tuleristsed. Kontsertidel pandi meid kordamööda mõnd laulu dirigeerima. Need laulud olid kooril muidugi nii selged, et meie oleksime võinud koori ees kas või kukerpalli visata, koor oleks laulnud laulu ikka lõpuni. Meile olid nad aga heaks käeprooviks. Olime nagu koori lapsed. Saime koorist kogemuse, kuidas kujundada taidluskollektiivi tegevust. Koori peoõhtutel viis papa Paul , nagu me õpetaja Krigulit kutsusime, meid laua ääres istuma ikka sinna, kus laud kõige rikkalikumalt kaetud oli ja ütles: sööge, lapsed, kõht täis. See polnud meie jaoks sugugi liigne ettepanek. Stipendiumi saime sel ajal 20 rubla ja selle rahaga pidi nii mõnigi kuu aega ära elama.
Kõige ilusam aeg oli Viljandis kevad. Tundus , et kogu linn õitses ja lõhnas. Kui vähegi võimalik, viisid õpetajad meid kooli seinte vahelt välja ja tegid tunni lossimägedes või järve ääres, rääkides ikka elust enesest . Seetõttu olime tööle minnes varustatud kõikvõimalike näpunäidetega keerulisteks olukordadeks.
Mida andis Viljandi koolis õppimine? Mida võtsite koolist kaasa?:
Lisaks eelnimetatud kogemustele ja teadmistele saime Viljandi Kultuurharidusöö Koolist niisuguse laengu hingejõudu, et see aitab meid veel täna edasi. Ka 40 aastat hiljem on neid, kes veel jaksavad kultuurivankrit vedada - see on suur saavutus.