34. nädal: Ene Sillamaa
Nimi: Ene Sillamaa
Lõpetatud õppekava: näitejuht
Õppimise aeg: 1979-1982
Praegune tegevusala/töökoht: Männiku metsatalu perenaine
Missugused on eredaimad mälestused seoses Viljandi-ajaga?:
Alustasin kultuurikoolis või õigemini vist kultuurharidustöö koolis õppimist 1979. aastal Vilma Ilvese kursusel. Vilma oli ise äsja lõpatnud Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja asus õpetama tohutu energiaga.
Kultuurikoolis polnud õpetajate ja õpilaste vahel suurt seisuslikku vahet, vähemalt keskkooli baasil. Meid koheldi üsna võrdsetena, kui väga suurte lollustega hakkama ei saanud.
Kuna kool oli väike, siis kõik teadsid kõiki ja kõike. Ühiseid tegemisi oli väga palju. Küllap on iga väikse kooliga nii, et kui aastaid hiljem kokku saad, on kuidagi soe tunne ja meenutamist palju, mis siis, et nimi meelde ei tule, aga ühised peod, etendused, naljad ja läbielamised liidavad.
See oli vist teise kursuse kevadel, kui meil oli vaja teha eksameid - NLKP ajaloo eksam õppejõu Toivo Sakkiga, teatriajalugu Ants Salumiga ja klubitöö eksam Vilma Ilvesega.
Muidugi kartsime parteiajalugu ja tohutut tuupimist, aga kuidagi läks meil see üsna normaalselt ja Toivo Sakk ei olnud mingi tähenärija. Ma isegi arvan, et ta lasi maha kirjutada.
Kuna teatriajalugu tõotas tulla veel raskem ja Ants Salum ka üsna range õppejõud, siis panime pead kokku ja hakkasime mõtlema, kuidas saaks veidike lihtsamalt. Olime kuulnud et Salumile meeldivad korrektselt riides kenad noored tüdrukud ja nii otsustasimegi, et paneme ilusti riidesse, võtame tordi ja veini ja lähme Salumile külla justkui konsultatsioonile. Leppisime päeva ja aja kokku ja läksime õpetaja juurde koju. Ta suhtus meisse kenasti, aga korraldas asja ikka nii, et me tõmbasime piletid ja rääkisime teatriajaloost. Hindeks saime vist neljad. Tordi sõime ära, aga veinist ei mäleta küll midagi. Ma mõtlen vahel veel siiamaani, et oli ikka julgus.
Kui juba teatriajalooga nii lihtsalt saime, siis tekkis kohe mõte ka klubitöö eksamisse loovalt suhtuda. Kui Vilmale sellest rääksisime, siis oli ta nõus ainult tingimusel, et see idee peab teda ikka väga, väga üllatama. Tundes Vilmat ei arvanud me, et see saab lihtne olema. Igasugu mõtteid oli kiirabiautost kuni tuletõrjeautoni. Lõpuks jäime hobuste juurde. Kauplesime Vana-Võidust kaks hobust, uhke vankri ja kostümeeritud kutsariga. Ise laenutasime Ugalast riided, istusime kõik vankrisse, sõitsime Vilma akna alla (Paalalinna), palusime tal meiega kaasa sõita. Paalalinna sõit oli ikka väga uhke, autod jäid tee äärde seisma ja meile lehvitati. Meil oli ka piknikukoht välja valitud, kuhu Vilma viia. Millest me seal piknikul rääkisime seda ei mäleta, eksami saime ka tehtud ja kuhjaga organiseerimisekogemust.
Nii uhkeid balle kui me klubitöö eksamiteks pidime korraldama, ei ole ma edaspidises elus kohanud. Väga väikeste vahenditega pidime hakkama saama, aga seda suurem osa oli ideede genereerimisel.
Ma arvan, et kultuurikool oli oma aja kohta kõige vabameelsem kool, kus õppida tasus. Õpetajatena töötasid seal ka suured isiksused: Mai Sarnet, Elle Are, Ants Salum, Raivo Laikre, Alli Mätlik, Aleks Sats, Hilja Bakhof ja paljud teised.
Meie kursuselt on tulnud toredaid loovinimesi, kes oma eluga kenasti hakkama saavad ja kunagi hätta ei jää.